Tänane päev lasi heita pilgu rannikualadele, mis jäävad Pärnust lääne poole. Saime näha kuidas inimtegevus on mõjutanud rannajoont. Tammi ehitamine on viinud selleni, et meri kannab liiva rannast ära. Tegime katse kiviga, et näha, kuidas laine jõud sellele mõjub. Mis aga saab siis, kui torm tuleb?! Veel on meeletult suur jõud. Leidsime erinevaid merekarpe: südakarpe, balti rannakarpe, liiva – uurikkarpe ja veel rändkarpe ning tõruvähke. Liisa leidis suure jõekarbi, mida jõevesi on merre kandnud. Poldri kohal tiirutas roo- loorkull. Meie bussi saatis aga pikalt alguses üks haigur, pärast teinegi.

Õp. Merike rääkis muistendi pilliroost ja õpetas kõrkjast punuma nukku. Õppisime tundma maavitsa ja villast katkujuurt ning mugul – kõrkjat.

Audru rannas nägime merelt saabunud kalamehi, kelle abiga saime selgust, mis kala saadi. Seal oli lesta, lutsu, vimba, karpkala, angerjat, latikat, särge.

Nägime kalamehi räimevõrkudega. Janeka tahtis teada, kas nemad ka kunagi linnas käinud on… Tõstamaa maastikukaitsealal leidsime ühe toreda külakiige. Otse selle taga laius rannakarjamaa, millel kinnitasid lehmad ja nende vasikad keha.

Kätlin jõudis esimesena linnuvaatlustorni ja jõudis kotka õrrel ära silmata ka lindude kuninga enese- merekotka. Teised said küll binokliga vaadata teisi linde, aga merikotkas jäi neile tabamatuks. Kõige lõpuks jõudsime Kastna MKA- le. Seal seisid väärikad vanad tammed – ehk 360 aastased laevadele teed juhatavad kaptenitammed. Seal oli hea ka piknikku pidada, et jaksaks vaatlustorni tõusta, et kadastikust paremat ülevaadet saada. Kõik nähtud, sõitsime Munalaiu sadamasse, mis kunagi oli laid, mis nüüd mandriga ühendatud. Sadamast paistis ka Manija. Lapsed proovisid veel tuule jõudu ja siis algaski kodutee.

Aitäh õpetaja Merikesele, kes meiega veetis mitu päeva tehes meid arukamaks, õpetades tundma erinevaid liike, linnulaulu, märkama enda kõrval teisi elusolendeid. Ta pani meid mõtlema looduse, inimese ja nende vaheliste seoste üle. Suur – suur aitäh!