Keskkonnalaagrit rahastas KIK

Reede, 17. juuni 2011

See laager oli eriline, sest teie, lapsed, olite erilised! Te võtsite õhinal vastu kõik uue, jätsite selle meelde ja isegi kandsite selle oma päevikutesse. Aitäh teile kõigile! Ilusat suve teile kõigile! Olge ikka uudishimulikud ja tahtke teada saada midagi uut! Olge ikka sõbralikud ja tähelepanelikud.
Kui te täna mikrofoni ütlesite seda, mis kõige enam meeldis, siis kõige enam jäi meelde see, et hea oli olla, sest lapsed olid sõbralikud... see tähendab teie oletegi need, kes on sõbralikud ja see ongi elus oluline, et meil oleks hea siin maailmas elada, siis mõtleme üksteisele ja meil kõigil on nii parem - oleme siis väikesed või suured - peaasi, et süda oleks õigel kohal.
Täname kõiki vahvaid laagrilapsi mõnusa koosveedetud aja eest! Olite sõbralikud, abivalmid, targad, nupukad ja lõbusad. Jätkugu Teil oskust märgata ja tähele panna! Luup taskusse ja suve avastama!











Viimase päeva sõit viis meid kõige kaugemasse sihtkohta – Võrtsjärve äärde.

Seal asuvad ainsad Eesti mageveekalade akvaariumid, kus elavad meie vete- jõgede, järvede asukad. Õppisime tundma ahvenat, särge, haugi, lutsu, linaskit, teibi, tõugjat, kokre, säinast, angerjat, luukaritsat, kiiska, turbi, roosärge jt. Saime tuttavaks ka kurikuulsa võõrliigi – unimudilasega. Nägime erinevaid püügivahendeid ja vaatasime filmi Läänemerest. Edasi seadsime sammud metsa alla, kus juhendaja juhatamisel õppisime ise leidma ja tundma erinevaid Eestimaa samblaid. Tuttavamaks said laanik, palusammal, lehviksammal ja metsakäharik. Selgemaks sai sambla ja sambliku erinevus. Samblad leitud, tegime valmis samblaraamatud. Sellega läks küll kiireks, aga miskit polnud parata, sest kalepurjekas Paula juba ootas meid. Purjeka kapten ja pootsman aitasid meid pardale ja sõit läks lahti. Kalepurjekal saime teada nii mõndagi purjekate ehitusest kui ka sellest, millist kala Võrtsjärvest püütakse, kui palju püütakse ja mitu kalameest järvel töötab.


Neljapäev, 16. juuni 2011

Ilonimaal Haapsalus









Ilonimaal Haapsalus

Tänane reis viis meid Haapsallu. See oli ka ainus linnareis, mida ette võtsime. Kuni Haapsaluni sadas ja enne linnapiiri võlusid lapsed päikese välja. Päike oli mõnusalt soe ja kuigi kell polnud veel 11 - ootasid meid juba sõbralikud Ilonimaa töötajad. Julia näitas meile maja ja tutvustas Ilon Wiklandi elu ja tema joonistusi. Igaüks sai hiljemgi(pärast töötuba) pilku heita majale omatahtsi ringi käies.
Töötoad olid poistele ja tüdrukutele isemoodi. Poisid puurisid ja põletasid puitu, tüdrukud õmblesid ja õmblesid ja õmblesid ... Uskumatu, et tüdrukud nii keerulise tööga hakkama said!!! Kiitus teile! Valmis aga kõik ometi sai ja kena mälestus sellest päevast sai enesega kaasa võetud. Kel töö tehtud sai, oli aeg keha kinnitada ja harjutada õngitsemist, ronimist, kiikumist, kompadega käimist.... Aeg kulus kui lennates ja viimase tunni veetsime promenaadil promeneerides ja piiskopilossi hoovis turnides.
Nägime täna seda, et mänguasju saab teha ise looduslikust materjalist, kui vaid pisut vaeva näha ja ilu enese ümber saab ikka ise luua nagu seda Ilon Wiklandki teinud on. Aitäh kõigile Ilonimaa inimestele!

Kolmapäev, 15. juuni 2011

meenutus on PhotoPeach

Tänane päev lasi heita pilgu rannikualadele, mis jäävad Pärnust lääne poole. Saime näha kuidas inimtegevus on mõjutanud rannajoont. Tammi ehitamine on viinud selleni, et meri kannab liiva rannast ära. Tegime katse kiviga, et näha, kuidas laine jõud sellele mõjub. Mis aga saab siis, kui torm tuleb?! Veel on meeletult suur jõud. Leidsime erinevaid merekarpe: südakarpe, balti rannakarpe, liiva – uurikkarpe ja veel rändkarpe ning tõruvähke. Liisa leidis suure jõekarbi, mida jõevesi on merre kandnud. Poldri kohal tiirutas roo- loorkull. Meie bussi saatis aga pikalt alguses üks haigur, pärast teinegi.

Õp. Merike rääkis muistendi pilliroost ja õpetas kõrkjast punuma nukku. Õppisime tundma maavitsa ja villast katkujuurt ning mugul – kõrkjat.

Audru rannas nägime merelt saabunud kalamehi, kelle abiga saime selgust, mis kala saadi. Seal oli lesta, lutsu, vimba, karpkala, angerjat, latikat, särge.

Nägime kalamehi räimevõrkudega. Janeka tahtis teada, kas nemad ka kunagi linnas käinud on… Tõstamaa maastikukaitsealal leidsime ühe toreda külakiige. Otse selle taga laius rannakarjamaa, millel kinnitasid lehmad ja nende vasikad keha.

Kätlin jõudis esimesena linnuvaatlustorni ja jõudis kotka õrrel ära silmata ka lindude kuninga enese- merekotka. Teised said küll binokliga vaadata teisi linde, aga merikotkas jäi neile tabamatuks. Kõige lõpuks jõudsime Kastna MKA- le. Seal seisid väärikad vanad tammed – ehk 360 aastased laevadele teed juhatavad kaptenitammed. Seal oli hea ka piknikku pidada, et jaksaks vaatlustorni tõusta, et kadastikust paremat ülevaadet saada. Kõik nähtud, sõitsime Munalaiu sadamasse, mis kunagi oli laid, mis nüüd mandriga ühendatud. Sadamast paistis ka Manija. Lapsed proovisid veel tuule jõudu ja siis algaski kodutee.

Aitäh õpetaja Merikesele, kes meiega veetis mitu päeva tehes meid arukamaks, õpetades tundma erinevaid liike, linnulaulu, märkama enda kõrval teisi elusolendeid. Ta pani meid mõtlema looduse, inimese ja nende vaheliste seoste üle. Suur – suur aitäh!

Valgerand, Kavaru,Tõstamaa, Kastna












Veel pilte....

15.juuni



Teisipäev, 14. juuni 2011

sisaliku jälg...


Tolkuse raba ja luitemännik

Täna vaatasime maailma läbi sisaliku silmade. Eestis on kolme liiki sisalikke: arusisalik, kivisisalik ja vaskuss. Mida sisalik sööb ja kus ta elab, seda täna uurisimegi. Püüdsime ise olla sisalikud ja näha maailma tema kõrguselt ja luua seoseid taimede teiste putukate ja sisalike vahel. Kohtusime hariliku sinikiili, lutika, männikedrikuga. Nägime õitsvat raba( sookail, jõhvikas, murakas, küüvits). Imetlesime pisikest vaprat huulheina, kes toidu leidmiseks peab putukaid püüdma. Täitsime töölehte ja vallutasime vaatlustorni. Enne Pärnu poole tagasi reisimist nägime imeilusat nugist, kes paraku oli autolt löögi saanud ja hukkunud. Liiklus on meie metsloomade jaoks liiga tihedaks muutunud ja paratamatult saab palju loomi liikluses hukka. Inimesel on aeg hakata rohkem loomadele mõtlema...
Koolis jõudsime veel savist voolida.








Esmaspäev, 13. juuni 2011











Vaatame siis veelkord...

Leivategu Kurgjal

Kes oli Carl Robert Jakobson? Ta oli ärkamisaja tähtsaim ühiskonnategelane, kirjanik, ajakirjanik ja õpetaja, aga ka väga uuendusmeelne põllumees.
Kurgja talust pidi saama eeskuju kõigile ärksatele põllumeestele - saigi, Carl Robert ise seda kahjuks näha ei saanud...
Meie saime täna Kurgjal (kus paljud olid muidugi ennegi käinud) teada, kuidas valmib leib. Kuigi tänapäevalgi on palju neid, kes oma leiva kodus küpsetavad, ei tea paljud siiski poes leiba korvi pannes, et leiva saamiseks tuleb näha palju vaeva. Tutvusime Kurgja vesiveskiga, kus on paljude aastate jooksul hüdroenergia toel leivavilja jahvatatud. Tegime ka ise käed leivataignaga kokku, et pätse siluda ning neile märgid peale joonistada. Need leivad küpsesid tõelises ahjus, süte peal ning nagu pärast selgus, maitses ahjusoe leib ikka väga eriliselt!
Lisaks leivateole said lapsed ise täiesti ise ka võimasinas võid teha. Homset päeva tasub seega oodata, sest leib ja või ootavad!

Muidugi jäi täna peale leivateo ning või tegemise ka muu jaoks aega. Kõik lehmad-lambad-vasikad üle musitada, parvega sõita, taluõues ringi jalutada ning talulaste mänguasjugi meisterdada. Kõik lapsed läksid täna koju omatehtud keerupaela ning puust loomadega.

See päev oli algusest lõpuni väikesele vihmale vaatamata nii soe ja mõnus ning seda suuresti tänu Pillele ja teistele Kurgja talu töötajatele. Suur-suur aitäh teile!

Reede, 10. juuni 2011

Kabli

Esimese laagrinädala lõpetas retk Kabli rannas ning rannaniidul. Ülevaatlik film mereelustikust vaadatud suundusime jalutuskäigule, mille jooksul tegime tutvust punavetikate ja põisadruga, uurisime ogalikke, ahvenapoegi ja hõbedast katkujuurt, ronisime vaatetornidesse ja saime selgitust, kuidas käib Kablis lindude loendamine ja rõngastamine, jalutasime meres ning vaatasime, mis lained kaldale uhtunud ja kuulsime põnevaid lugusid Kabli rannakalurite ja laevaehitajate elust.
Pärast mõnetunnist retke oli mõnus piknikku pidada ja jalgu puhata. Lõpetuseks veel natuke maakunsti teha - teosed tuli küll maha jätta, aga ehk rõõmustavad need nüüd järgmisi Kabli RMK külastajaid.
Pärnu lapsed tänavad lahke vastuvõtu eest Kabli RMK töötajaid!








Neljapäev, 9. juuni 2011

Mis meelde jäi? on PhotoPeach

Täna käisime Rae järve ääres. Selgub, et see imeilus maaliline järv on paisjärv, mis tekkinud tammi taha jäänud jõeveest. Meie tegime ringkäigu järvekallastel. Kuulasime linnulaulu: metsvinti, väikest lehelindu, punarinda; imetlesime kiile, liblikaid, lehelutikaid, jooksikuid ja erinevaid taimi: laanelille, leselehte, kollast võhumõõka, osja, soovõhka jt. Sander oli äge putukapüüdja ja nende määraja. Uurisime kahe salapärase looma ekskremente ehk väljaheiteid. Tuvastasime seal loomakarvu ja õpetaja Merike arvas, et esimesel juhul oli tegemist kährikuga, teisel juhul aga võis olla tegemist...( las jääda see saladuseks!) Ronisime üles vaatlustorni, kus Angela pakkus sünnipäevakomme ja meie kuulasime metsarahuhääli. Jäälindu meil küll näha ei õnnestunud, aga kopra näritud puid nägime küll ja hiireurge ning rähni poolt uuritud puid. Vaatlesime kalatreppi ja Merko teadis rääkida, et ta on näinud 9- t haugi mööda kalatreppi liikumas. Lisaks vaatlustele jõudsid meie fotograafid üles pildistada erinevaid ja huvitavaid kaadreid. Ehk saame neid mingi aja pärast ka blogis näha.

Rae järve ääres









Kolmapäev, 8. juuni 2011











Reovee puhastusjaam- prügi sorteerimine - metalli kogumiskoht - joogivee puhastus - uus prügila - need olid tänase päeva märksõnad.

Keskkonna kasutamine


Tänane päev tõi nii tohutult uusi teadmisi, et nüüd ongi kasulik piltide abil kõik jälle läbi mõelda ja meelde tuletada.
Alustasime Pärnu Reoveepuhastusjaamast. Nüüd peaks küll kõigile selge olema, kui pika tee läbib see vesi, mis meie kodusest torustikust alla sõidab. Puhastusjaamas läbib see lugematuid filtreid ja vanne ning lisaks inimese loodud masinatele on selles töös abiks isegi bakterid. Kui vesi on lõpuks võimalikult puhas, läheb ta 2km pikkust toru mööda merre, filtreerimisel tekkinud tahketest jääkidest osatakse aga teha kasulikku kompostmulda.

Teine peatuspunkt oli Paikre jäätmete sorteerimisjaam. Loodetavasti jäi meelde see, milliseid jäätmeid iial prügikasti visata ei tohi! Janeka oskas nimetada isegi elavhõbedaga täidetud kraadiklaasi, aga lisaks kõik värvid-lakid-lahustid, akud, vanad kodumasinad, patareid...
Sellist ohtlikku kraami saab tasuta Paikres ära anda.

Kolmandaks nägime, mis toimub metallikogumispunktis. Jälgisime kraana tööd, kes suurt rauakola konteinerisse tõstis ja vaatasime sisse värviliste metallide hoidlasse.

Neljas peatus oli Pärnu ja Paikuse vahepeal, kus nägime ära hooned, milles puhastatakse joogivett.

Meie retke lõpetas moodne prügila Paikusel. See avati alles aastal 1996 ning 5 aasta jooksul on esimene prügimägi sel territooriumil juba suletud ning mullagagi kaetud.

Usun, et tänast ekskursiooni meenutame veel kaua - iga kord kui äravoolavat vannivett pilguga torustikku saadame või prügiautot tänaval mööda sõitmas näeme. Loodetavasti pani täna nähtu kõiki järele mõtlema, kui säästlikult või pillavalt me oma igapäevast elukeskkonda kasutame.

Jääkmaterjalidest meisterdamine


Töötoas oli täna lihtne: keset lauda olid hunnikusse asetatud kõikvõimalikud jäägid/jäätmed, mis õpetajate kapinurkadest lagedale olid tulnud ning ei läinud kaua, kui sellest "prügist" olid saanud väga erinäolised skulptuurid, mänguasjad, loomad...
Grupis tekivad ju alati lennukad mõtted ja ideed - eks mitu pead on ikka mitu pead!

Mini - zoo

Krokodillidest
VÕIB 1- S AASTAS SÜÜA ÄRA VÄHEMALT 301 VÕI 307 INIMEST .
KÄGISTAJA MADU, AGA KASVAB TAVALISELT 6M VÕI 7M PIKAKS.
AGA KÕIGE SUUREM KÄGISTAJA ON 12 M PIKK.

Teisipäev, 7. juuni 2011

Mini-zoos külas


Fantastiline! Üks vahva mees, nimega Peeter on loonud sellise eksootiliste loomade kodu. Aitäh! Saime teada, et 1. klassi Liisa on kõige julgem!!!!!!!!!! Ei pelga ta tarakane ega madu. Merko aga teab madudest väga väga palju. Väga vahva oli!!!

Kõhtu täitmas!

Pihlaka talu

Alustasime huntide – lammaste mänguga, aga aega jäi selle mängimiseks napiks, kuna saabus buss, mis meid Pihlaka tallu viis. Perenaine Katrin juba ootas meid. Ta tutvustas meile üksikasjalikult kõiki sõralisi, kabjalisi ja sulelisi, kes ta talus elavad. Saime teada üksipulgi sellest, kuidas kutsutakse loomapere vanemaid ja lapsi, kui kaua keegi oma poegi emaihus kannab ja miks taludes neid loomi peeti. Lapsed said paitada kõiki loomi, kui selleks vaid tahtmist oli ja seda tahtmist jagus pea kõigile. Erilist muljet avaldasid sokk Otto, sead Emily ja Aino ja neid, keda mäletada- meenutada oli seal tegelikult hulgem: erilised pükstega kanad, hiidküülikud, kassipojad, 7 aastane rekordsiga, kes vananeb koos perega, erilist häält tegev uhke kalkun, uhke hani, pisikesed tibud koos loksuva kanaga jne jne. Saime teada palju ka talutöödest-tegemistest. Kes tahtsid, said käsikivis jahu jahvatada, kel meeldis, sai kraasida…

Seejärel suundusime metsa. See oli imeline salumets koos kõige oma liigirikkusega. Linnalapsed said tundma haaba, kadakat, kuuske, mändi, kaske, vahert, saart, leppa, sarapuud, toomingat. Nägime mürgist ussilakka, heitsime pilgu lepapässile. Sama rada pidi oli veidi varem jalutanud põder- tema jäljed olid veel selgelt maas. Vahepeal said kõik, kel tahtmist köisrada pidi turnida ja lõpuks ka puude kõrgust oma jalgade vahelt ära mõõta. Kui perenaine suure potitäie piparmünditeega kohale jõudis, siis joodi see hetkega tilgatumaks. Aitäh lahkele pererahvale, kes meile nii palju teadmisi jagas.









Pihlaka talus

Esmaspäev, 6. juuni 2011

esimene päev

Täna me olime uurimas tiigi elustikku. Meid tervitasid oma lauluga tiigikonnad, sekka tegid häält ka sinikaelad, meie kohal lendlesid kiilid. Loodusmaja Kadri tõi meile kahvad ja siis me hakkasime seda elustikku lähemalt uurima ja puurima. Püüdsime kahvadega ja solberdasime näpitsatega mudas. Kätte saime palju põnevaid liike: kolme sorti kaane- hobukaan, ahaskaan ja lamekaan, leidsime ujuri, ühepäeviku vastseid, ka kiilivastne ja sääsevastne lasid end kinni püüda, leidsime pisikesi selgsõudureid, vesikakandeid, lesti ja ... Kui igaüks mingi saagi oli kätte saanud, siis suundusime neid uurima ja joonistama. Täitsime veel töölehe ja uurisime elukaid luubiga. Uskumatu, aga oli see, et pärast pikka uurimistööd oli lastel jaksu veel jala kooli juurde minna. Vahepeatus oli vanas pargis, kus sai natuke ronida. Sõime ikka ka- praad oli aga nii suur, et ainult 4 poissi suutsid kõik ära süüa. Tagasi koolimajja jõudes tegi iga "pere" putukast pantomiimi ja kaunistasime ära oma töömapid.








Õpilaste Keskkonnalaagri päevaplaan

Pühapäev, 5. juuni 2011

1. laagripäev

Täna saame omavahel tuttavaks ja tuttavaks ka tiigis elavate loomade ja taimedega. Mis meile kahva sisse jääb?