Keskkonnalaagrit rahastas KIK

reede, 21. juuni 2013

Ilusat suve!

Keskkonnalaager sai läbi. Suur tänu KIK- le, tänu kellele said teoks need suurepärased laagripäevad koos sõitudega Eestimaa erinevatesse paikadesse, ninapidi looduses, et paremini tundma õppida Eestimaa imelist loodust tema külluses: taimi, loomi, kultuuripärandit. Seda meenutama jäävad pildid laste mappides, omatehtud rätik, samblaraamat ja auhinnaraamat, mis räägib loomade elust. Muljeid jagub kuhjaga. Ega kõik korraga peagi meeles olema. Ajapikku ja millegagi seoses tulevad meelde õpitud taimed, loomad, linnud ja seosed kõigi ja kõige vahel. Meenuvad toredad laagrilaulud ja laiem silmaring, oskus märgata ja näha Mis mappide vahele jäi? on PhotoPeach
Või ja kakutegu on PhotoPeach

Kurgja

Taluloomad on PhotoPeach Keskkonnalaager 2013 lõppes Kurgja talumuuseumis. Läheneva jaanipäeva, eestlaste kõige traditsiooniderikkama tähtpäeva eel tegime tutvust eesti talurahva igapäevaste tegemiste-toimetustega. Talupere suvisel ajal jõude ei istunud, nii meiegi. Kõigepealt hoolitsesime oma kehakatete eest. Iga laps kujundas endale pakutrükis rätiku, mis algaval kuumal heinaajal kindlasti ära kulub. Ka söögipoolist ei käinud talurahvas poest toomas - kõik tehti ise. Meie valmistasime maitsvaid nisu- ja rukkijahust kukleid ning kloppisime peale määrimiseks suussulavat koorevõid. Kurgja vesiveskis saime teada, kuidas viljast saab leivajahu, nägime sirpi, millega leivavili kõigepealt maha lõigati (12 peotäiest sai kimp ja 12 kimbust hakk). Pärast vilja kuivamist peksti rehte - kõigepealt koodiga, hiljem juba rehepeksumasinaga. Seejärel läks vili tuulamisele ning edasi veskisse jahvatamisele. Kurgja vesiveskis käisid vilja jahvatamas ka ümberkaudsed talumehed, töö eest maksti viljaga. Lõunasöögilauaski käitusime taluperena - iga laudkond sai peremehe, perenaise, sulased ning talulapsed. Ühepajatoit ning omatehtud kukkel võiga maitsesid imehästi. Tööde-tegemiste vahepeal jõudsime teha tiiru ka talumaadel ning taluhoonetes ja lugesime üle loomad linnud. Saime sõita hobuvankril, kiikuda külakiigel ja mängida rahvalikke mänge. Tagasiteel üllatasid Juuli ja Miia meid omatehtud laagrilauluga Oma kätega tehtud .... on PhotoPeach

neljapäev, 20. juuni 2013

Kalad on PhotoPeach Võrtsjärv on suur järv. Kui me jagame Peipsi järve Venemaaga, siis Võrtsjärv kuulub üleni Eestile. Temast voolab välja Emajõgi. Vett toovad sisse Väike - Emajõgi, Õhne jõgi, Tänassilma jõgi ja Tarvastu jõgi. Võrtsjärvel ei ole väga kõrgeid laineid. See on seotud sügavusega. Keskmine sügavus on 2,8 meetrit, suurim sügavus aga 6m. Ajast aega on rannarahvas järvest kala nõudnud. Praeguseks on umbkaudu 40 kalurit, kes kalapüügiga elatist teenivad. Peamine püügikala on ahven, latikas, angerjas, haug ja koha.Kokku on järves 35 liiki kala. Vürtsjärve ääres asub Eesti Maaülikooli Limnoloogiajaam. Siin asuvad suured akvaariumid mageveekaladega. Nägime meiegi ujumas haugi, kokresid, tuura, vingerjat, viidikaid jt Lisaks kalade tundmaõppimisele tegime ka samblaraamatu. Saime teada, mis vahe on samblal ja samblikul. Meelde jäid roossammal(habras/otsas roosi moodi moodustis), palusammal(tipus kui hele koma), metsakäharik(tipus kähar tutt),lehviksammal( meenutab sulge),laanik( kasvab korrustena). See tore samblaraamat jääb veel aastateks igale lapsele tema isiklikuks õpperaamatuks samblate maailmas.
Võrtsjärv on PhotoPeach















kolmapäev, 19. juuni 2013

Matkarada Rae järve ääres on PhotoPeach Täna õppisime tundma selgrootuid. Sõitsime Rae järve äärde, mis oma imekauni loodusega meie meeli köitis. Mõni laps oli seal varemgi käinud: kes kala püüdmas, kes matkamas, kes perega puhkamas. Just puhkamise jaoks see Ura jõgi inimese poolt üles paisutatigi. Oleme nüüdseks näinud allikjärve, rannajärve, rabajärve ja tänasega ka inimese poolt tekitatud järve. Homme näeme mandrijää poolt tekitatud järve - Võrtsjärve. Rae järv on kaunis ja koduks mitte ainult selgrootutele, vaid ka kaladele, veelindudele ja ka imetajatele. Seal toimetab kobras ja vesimuttki. Kobras oli meiegi jaoks ühe pingi "tekitanud". Kopra langetatud puul oli mõnus jalgu puhata. Jäälindu täna kahjuks ei näinud. Kuulsime, aga metsvinti, mets- lehelindu, väikest - lehelindu ja punarinda. Nägime õitsemas kollast võhumõõka. Selgrootud pidime panema eraldi topsidesse, et neid ikka vaadelda saaks ja et kedagi kohe mõne teise putuka poolt ära ei söödaks. Niisugune karm võitlus looduses käibki: üks sööb ühte ja teine teist. Tänane päev näitas meile toiduahelat. Selgemaks said vesihark, ujur, kiilivastsed, ehmestiivaliste vastsed e puruvanad ja kullesed.
Rae järve elustik on PhotoPeach

Joonistame Rae järve elanikke















teisipäev, 18. juuni 2013















Kaku meisterdamine ja mõisahoone on PhotoPeach
töötoad on PhotoPeach
Kõik me oleme kokku puutunud mesilinnuga e mesilasega. On ju mesilane kõige olulisem taimede tolmeldaja. Meemesilane on ka ainus putukas, kes kodustatud on. Nende kogutud mesi, õienektar, taruvaik ja mesilasmürk on ka head ravimid. Mesilasmürk ei tee inimesele halba, küll aga on tänapäeval paljud inimesed allergilised ses suhtes. Nende eelteadmistega läksimegi täna uurima mesilaste elu kohta Olustvere mõisa. Teekond läbi vana tammeallee pani juba ahhetama ja ohhetama. Nende võimsate tammede all kõndimine pani mõtlema kogu selle ajaloolise pärandi peale, mis meid seal ümbritses. Kohale jõudnult ootas meid ees tõeline üllatus – puu otsas oli mesilassülem. Saime teada, et kui mesilasi saab tarus palju olema, siis uus emamesilane läheb hulga mesilastega endale uut kodu otsima ja niiviisi ema kui süles hoides nad sülemi moodustavadki. Mesilasema toidetakse mesilasema toitepiimaga ja nii kasvabki ta teistest mesilastest suuremaks ja tugevamaks. Saime teada mesilaste tööde kohta, et iga mesilane on koristaja, amm, ehitaja, valvur ja ka koguja. Tema eluaeg on vaid 35 päeva. Lesed, isamesilased aetakse sügise saabudes tarust välja, sest mesilaste juures muidusööjaid ei peeta. Kogu suve koguvad need pisikesed tragid putukad endale talvevarusid. Nende näärmed toodavad ka vaha. Inimene kogub mesilastelt nii vaha kui ka mett. Vahast meisterdavad mesilinnud kärgi. Mesilased toituvad vaid nektarist. Taruvaiku koguvad nad pungadelt ja puudelt. Sellega mätsivad nad kinni praod. Nad ei armasta niiskust ega tuuletõmbust. Mesilased lendavad tarust 2 – 5 km kaugusele. Oi kui palju oli küsimusi mesilaste elu kohta…. Lõpuks maitsesime ka meesaia. Ülejäänud päeva proovisime ise midagi oma näppudega teha – üks tegemine oli savist ja teine klaasile. Enne kui oma näppudega kaku valmis tegime vaatasime veel puust tehtud hobuseid ja hobuvankreid ning lindude topiseid. Peale mõnusat söömaaega saime näha ka Olustvere mõisa ja kuulda mõisahärra Ferseni kohta. Loodus on imeline ja ajalugu huvitav. Hoides nii ühte kui teist hoiame pärandit, mis meile esivanemate poolt on antud. Olusvere ja mesilased on PhotoPeach

esmaspäev, 17. juuni 2013

Munalaid - Kastna on PhotoPeach
Täna nägime, kuidas inimene mõjutab keskkonda nii, et maastik muutub täielikult. Põldude asemel laiuvad külad ja maanteed. Üle Audru jõe sõites nägime inimese loodud omapärast avamaastikku - golfiväljakut. Sealt edasi nägime poldriala. Seda kasutavad kevadel ja sügisel tuhanded rändlinnud peatuspaigana. Inimese rajatud tamm kujundas maastikku ümber omatahtsi. Valgerand oma kauni liivarannaga kaotab tänu sellele nüüd iga aasta osa oma liivast. Meri viib selle nüüd endaga kaasa... Loodetavasti mõtleb inimene oma iga sammu hoolega läbi, et hiljem ei peaks kahetsema tehtut. Rannaribalt leidsime nii inimese poolt sinna jäetud prahti kui ka mere poolt rannale kantud rannakarpe, teokarpe, risoome, sulgi.. Korraga äratas kõigi tähelepanu segadusse sattunud põder. Hiljem kohtasime veel metskitsi, halljäneseid, lisaks merikotkaid, haigruid, pääsukesi, kiivitajaid, tuttpütti, kuldnokki jt. Lindi sadamas nägime erinevaid kaluripaaate. Suure tuulega ei olnud kalurid merele läinud ja nii ei näinudki me seekord kalu. Kaluripaadid olid aga põnevad vaadata küll. Nägime ka põllule kuivama laotatud mõrdasid. Rannakarjamaa serval käis kibe töö, et jaanitule jaoks tulease üles seda.... peagi ju jaanilaupäev käes. Kinnitasime keha ja käisime linnuvaatlustornis. Rannakarjamaal nosisid mõnusalt lehmad. Ainult nii suudetakse rannakarjamaad korras hoida ja säästa neid roostikeks muutumast. Nii saavad hakata kasvama õistaimed, mis omakorda kutsuvad kohale putukad ja need omakorda meelitavad kohale linnud. Tänu niisugusele maastiku korrashoiule suudab inimene aidata kaasa paljude liikide säilimisele. Külastasime ka Kastna tammesid, mis kannavad Kapteni- tammede nime. Need kõrged vanad tammed olid kunagi meremärkideks, mille järgi vaadati, kui kaugel asub maa. Meie kinnitasime nende juures keha ja mõõtsime ühe vana tamme ümbermõõtu. Käisime veel vaatlustornis ja imetlesime kadakaid.