Täna nägime, kuidas inimene mõjutab keskkonda nii, et maastik muutub täielikult. Põldude asemel laiuvad külad ja maanteed. Üle Audru jõe sõites nägime inimese loodud omapärast avamaastikku - golfiväljakut. Sealt edasi nägime poldriala. Seda kasutavad kevadel ja sügisel tuhanded rändlinnud peatuspaigana. Inimese rajatud tamm kujundas maastikku ümber omatahtsi. Valgerand oma kauni liivarannaga kaotab tänu sellele nüüd iga aasta osa oma liivast. Meri viib selle nüüd endaga kaasa... Loodetavasti mõtleb inimene oma iga sammu hoolega läbi, et hiljem ei peaks kahetsema tehtut. Rannaribalt leidsime nii inimese poolt sinna jäetud prahti kui ka mere poolt rannale kantud rannakarpe, teokarpe, risoome, sulgi.. Korraga äratas kõigi tähelepanu segadusse sattunud põder. Hiljem kohtasime veel metskitsi, halljäneseid, lisaks merikotkaid, haigruid, pääsukesi, kiivitajaid, tuttpütti, kuldnokki jt. Lindi sadamas nägime erinevaid kaluripaaate. Suure tuulega ei olnud kalurid merele läinud ja nii ei näinudki me seekord kalu. Kaluripaadid olid aga põnevad vaadata küll. Nägime ka põllule kuivama laotatud mõrdasid. Rannakarjamaa serval käis kibe töö, et jaanitule jaoks tulease üles seda.... peagi ju jaanilaupäev käes. Kinnitasime keha ja käisime linnuvaatlustornis. Rannakarjamaal nosisid mõnusalt lehmad. Ainult nii suudetakse rannakarjamaad korras hoida ja säästa neid roostikeks muutumast. Nii saavad hakata kasvama õistaimed, mis omakorda kutsuvad kohale putukad ja need omakorda meelitavad kohale linnud. Tänu niisugusele maastiku korrashoiule suudab inimene aidata kaasa paljude liikide säilimisele. Külastasime ka Kastna tammesid, mis kannavad Kapteni- tammede nime. Need kõrged vanad tammed olid kunagi meremärkideks, mille järgi vaadati, kui kaugel asub maa. Meie kinnitasime nende juures keha ja mõõtsime ühe vana tamme ümbermõõtu. Käisime veel vaatlustornis ja imetlesime kadakaid.