Tänane päev Silma LKA- l oli täis väga erilisi paiku, mis pole tähtsad vaid Eesti jaoks vaid ka üle maailma. Osmussaarest kirdesse jääva mereala põhjas asub Eesti suurim, kuni 20 km läbimõõduga meteoriidikraater. 15-25 m sügavusel paljanduvad kolm ringahelikku. Neugrund on maailma vanadest kui ka merepõhjas asuvatest meteoriidikraatritest kõige paremini säilinud . Seda armastavad sukeldujad. Seal on ka mitme laeva vrakid. Sealkandis on rohkesti neugrundi-bretsast (kivim, mis tekkinud Neugrundi meteoriidiplahavtusel kristalse aluskorra moondekivimitest) rändkive. Neid bretsakivi tükke leidsid meiegi lapsed ja lisaks veel hulgaliselt kive, kus näha põnevaid fossiile. Kohtasime ka liivatülli, kes püüdis oma poegi kaitsta. Poeg ise oli hallikas ja teda kividel näha on ikka väga raske. Nägime ka merikapsast ja merihumurit ning karukella. Nõval kasvavad männimetsad, mis on täis maitsvaid marju ja seeni. Nõval asuvad ka puhtad rannad, mis on tuntud laulvate liivade poolest. Püüdsime meiegi liiva laulma panna ja see õnnestus! Liivaterad tekitavad heli üksteise vastu hõõrudes. Peraküla kandis on umbes 15 väikest ja madalat järve, mida ümbritsevad viiemeetrised liivaluited. Meie käisime Allikjärve ääres, mida ka Tantsujärveks kutsutakse ja mis vesiroose täis oli. Nägime seal ka soovõhka ja ussilille. Sadu aastaid tagasi asustasid piirkonna rootslased. Neist kõnelevad ka kohanimed, mis siinkandis ongi kakskeelsed: eesti ja rootsi keeles. Näiteks: Cambyn – Vanaküla, Bergsby- Tuksi jne. (Õppisime sedagi, et neem on poolsaare tipp). Põõsaspea neem on üks parimaid vaatluskohti arktliste veelindude rände jälgimiseks Läänemere põhjaosas. Osmussaare ja Põõsaspea neeme vaheline 7,5 km laiune väin on justkui „pudelikael“, kus veelindude ränne koondub väga kitsale alale. Siit rändavad läbi arktilised veelinnud, kelle pesitsusalad asuvad Põhja-Venemaal Valgest merest kuni Taimõri ps-ni. Seda rändeteed kasutavad miljonid veelinnud, kellest arvukamad on aul, must- ja tõmmuvaeras, valgepõsk-lagle, mustlagle ning kaurid. Põõsaspea neem on Mandri-Eesti kõige loodepoolsem punkt. Pärast sõitsime Noarootsi poolsaarele, mis veel 19 sajandi alguses saar oli. Peeter I on paadiga veel kitsast väinast läbi sõitnud, kui Noarootsi veel saar oli. Meie nägime aga oma silmaga, et praegu on seal rannakarjamaa koos soolakute ja ahtalehise villpea väljadega. Endisel merepõhjal olla on ikka väga eriline tunne. Sama eriline oli ka roostikus olemise kogemus, kui näed, et pilliroog on sinust oi kui palju kõrgem ( võib kasvada 4 m kõrguseks!). On ikka vahva, kui näed, et su kohal lendavad merikotkad ja hallhaigrud ning isegi roo – loorkull, kuuled omaenda kõrvaga roolindude lakkamatut laulu ja näed oma ihusilmaga vesiherne kollast õit. Vesihernes on veetaim, kes hõljub vabalt vees ja kellel juuri polegi. Et ellu jääda tuleb tal süüa väikesi veeputukaid. Nägime ka Sutlepa merd, mis tegelikult polegi meri vaid rannajärv. Ta sügavus on väga madal ja seetõttu kaladele talvel kui lõks. Vaid kogred saavad alati hakkama, tänu oma suurepärasele võimele hapnikku ka mudast kätte saada. Sutlepa meri on ka veelindude jaoks paradiis. See kant vajab seda, et igaüks avastab seda ise. Salajõgedest pajatada ei jõuagi….. Nõva rand ja Allikajärv on PhotoPeach