Selle aastane keskkonnalaager on lõpetanud. Keskkonnateadlikkust ei saagi kujundada ühe käigu ega ühe päevaga. See on kui maja ehitamine: ikka kivi kivi peale. Kivideks on siin teadmised, mis aitavad mõista looduses esinevaid suhteid ja inimese ning looduse omavahelisi suhteid. Ainult nii kujuneb sügav arusaamine iseenda osast siin maailmas ja sellest, missuguse jälje me iseendast siia jätame.

Kurgja talumuuseumis

Kurgja talu - C. R. Jakobson on PhotoPeach Taluloomad ja talulaste mänguasjad on PhotoPeach Leivategu on PhotoPeach Eesti rahvas on ajast aega olnud maarahvas. Mida see endas kätkeb? Kuidas kulges elu ja elurütm talus? Missugune oli laste elu talus? Mis tööd oli vaja ära teha ja kuidas seda tehti? Kuidas jõuab tänapäeval meie toidulauale piim, juust, kohupiim, munad, või , liha? Kui pikk on leiva teekond? Mil moel valmib jahu ja kuidas sellest saab leib? Seda kõike me Kurgja talumuuseumis uurisime. Saime teada, et loodusega tuli arvestada, teda tähele panna ja austada. Põldu ei tohtinud narrida. See meie esivanemate sügav austus looduse vastu on midagi, mis kipub ununema ja ometi on see äärmiselt oluline, et mõista inimese ja looduse vahelisi suhteid. Käisime läbi kõik etapid seemne külvamisest kuni leiva valmimiseni. Uurisime elu- olu laudas ja karjamaal. Panime ennast proovile talulaste meisterdusi tehes. Lapsed mõistsid, et maatöö polnud lihtsalt lust ja lillepidu. Juba varasest lapsepõlvest olid lapsedki rakendatud tööle. Nemad aga sidusid oma tööd – tegemised mängudega.

Keskkonnalaagri mapp

Kahe nädala muljetest-mälestustest valmisid lastel mapid. Nii mõnigi laps oli oma uute teadmiste ülestähendamisel väga põhjalik. Piltidel väike valik joonistustest-kirjutistest.

Audru polder, Valgerand, Kavaru MKA, Kastna MKA

Ligi 2000ha suurune märg avar poldriala on kevadeti ja sügiseti läbirändel olevate lindude peatuspaigaks. Sellest on tänapäevaks saanud rahvusvahelise tähtsusega linnuala. Tänagi õnnestus meil seal näha mitmeid erinevat liiki linde: kuldnokaparvi(noored linnud koos lendamas ja toitu hankimas), kiivitajad, kala -ja naerukajakaid, luiki, erinevad pardiliike, neist selgelt eristuvaid sõtkaid. Haigrud kiikasid oma pikkade kaeltega.Luikedel olid pojad mõnusalt halliseguse sulestikuga. Bussi saatsid suured kiiliparved. Valgerannas tegime katset kividega, et mõista kui suur on vee ja laine jõud. Lühikese ajaga oli vesi kandnud kivi ümbert ära liiva. Uurisime rannakarpe. Selgeks said liiva- uurikkarp, söödav südakarp, rändkarp ja balti lamekarp. Iga laps paigutas oma karbi õigesse ringi. Uudistasime hallhülge korjust. Mõtisklesime selle üle, miks hülged kalavõrkudesse kinni jäävad, kuidas teha vahet hall - ja viigerhülgel. Kavaru rannakarjamaal saime imetleda priskeid veisekarju. Mullikad ja vasikadki nägid mõnusad välja - vabadus ja hea ninaesine - mida sa hing veel ihkad! uudistasime ka kotkaõrt ja õnnelikel õnnestus näha merikotkast. Seejärel sõitsime imetlema kauneid tammesid ja kadastikku. Kastna tammesid on kolm, neid hüüti rahvasuus Kapteni tammedeks, sest lagedal rannal kõrguvad tammed olid meremeestele headeks maamärkideks. Tammed võeti looduskaitse alla 1938. aastal. Suurim neist on Pärnumaa jämedaim ja ilmselt ka vanim puuhiid, mille ümbermõõt on 6,25 m ja kõrguseks vaid 19 m. Arvutuslikult on vanuseks saadud vähemalt 360 aastat. Äikese, tule ja seenhaiguste koostoimel oli tüvesse tekkinud 5,5 kõrgune ja kuni 1,2 m läbimõõduga õõnsus. Tegime siin ka ühispildi, sest mine tea - kas järgmine aasta see tamm enam olemas ongi... Lõpuks käisime ka endisel laiul - nüüdses sadamas - Munalaiul.